9 sept. Võtsin oma koti ja istusin väga närvilisena bussi... Minu närvilisuse juures on aga see asi,et ma olen kahte moodi närvis. 1. Ma olen tõesti väga närvis,sees voolab adrenaliin ja kõhus on liblikad-süda on paha. Ja siis see närvilisus mis mul viimasel ajal on koguaeg,kus ma lihtsalt mõtlen et pean närvis olema ja siis olengi....Samas tglt mõistus on mul jumala rahulik. Aga ma igatsen seda täiega närvis tunnet... Eniveis istusin siis ennast närvis olevana ette kujutades bussis ja sõitsin Ortopeedia arstidesse. Kohale jõudsin umbes 15 enne 8t. Andsin andmed ja viidi üles..loomulikult unustasin maha oma sussid,aga pole kõige hullem. Istusin ja ootasin õde. Kohe pidin riided vahetama ja minek. Olin arvestanud pärastlõunaga,aga tegelikult oli see suur kergendus. Narkoosi arstid olid mega normaalsed ja sõbralikud... Päris üllatav kohe. Ütlesid,et täna külmetusele teeks ehk seljasüstiga...ega mul muud teha polnud kui nõustuda. Laman siis küllili seal ja 5 minutit torkisid seal...tundus nagu terve igavik igastahes. Vahepeal läks närvi vastu ja pidin pildi taskusse pakkima. Nad andsid alla ja tegid üldnarkoosiga. Ärkasin veel opilaual,kümetasin ja janutasin. Magasin veel ärkamistoas ja palatis edasi kuni esialgu kiirabiauto ja siis Rahu hääl mind üles ajasid. Siis oli juba lõunasöök ka. Palatikaaslased olid 2 tüdrukut,mõlemal ka põlveopp,aga mõlemal kergem. Mingi aja sai igatahes nendega suhelda. Ema tuli ka külla,tõi sussid. Kell 4 said nad mõlemad välja ja ma jäin üksi.... Reaalselt surin igavusse seal.... Istusin ja vaatasin seina ...reaalne jutt. Õnneks on mul nutitelefon,niiet sain teistega ka suhelda,kuigi enamus olid kõik väljas või tegid midagi targemat kui internetis istumine. Järgmine hommik äratas õde mind kell 6,et kraadida. Siis uuesti et jääkotti tuua ja siis tuli õde et antibiootikumi süstida. Magamisest ei tulnud enam midagi välja. Ootasin sööki ja arsti,kes mu juures esimesel päeval ei käinudki. Kutsusin Siiri järgi ja pidin veel tund ootama et siduma saada. Seal ka mingid residendid...täitsa piin... kolmekesi sidusid mu põlve ja panid ikka liimi koha õmbluste peale...jube lahe. Igastahes lõpuks sain koju. Valu ei olnud terve aja jooksul üldse hull,mis mind üllatas,sest Merka ikka hirmutas mind väga korralikult. Ja nüüd hullun suht kodus,kuig tglt väga ei hullu enam,esimene päev oli igav ainult. Aga olen siin nüüd vaikselt tegevust leidnud / otsinud. Sääred on krampis,niiet täna kuskil ei käinudki. Naudin vabadust,et saan terve päeva häbi tundmata hommikumantlis ringi käia. MHM!!
Avastasin täna täitsa juhuslikult sellise ala nagu bmx supercross...pole kunagi kuulnud. Tegelikult see polegi peamine... Seal oli üks ÜLIKUUUUM kutt. Nimi on Marc Willers.. kõige paremad pildid on www.swatch.com ja sealt pro team ja marc willers .... OOJAAA
No comments:
Post a Comment