Mental breakdown

Käisin täna füsios. Täitsa lõbus oli,õiendada ei saand ja isegi ei pidand valetama,et tegin mingeid asju ja tegelt ei teind...täiesti mõistev füsio mul :) Filmiti ja jutud värgid. Kuna aga mul on põlv ikka veel paistes,siis Lea läks ja küsis kas arst tahab mind näha. Tahtis ja pärast uute harjutuste saamist ja filmimise lõppu läksingi järgmisesse kabinetti oma kodinatega. Tuli Kalvet ,vaatas ja näppis veits ja ütles,et ikka päris kõva turse on. Vaatas haigusloo üle,kordas ka mulle,et ACL ,sisemine menisk täielikult eemldatud ja välimise meniski tagumine sarv eemaldatud,ütles,et midagi seal ei ole ja et peaks vedeliku välja imema ja rohu asemele süstima. No ladna. Ja kui ta selle süstla sisse lükkas siis tuli umbes see seljasüst enne oppi meelde...mu põlvekõhre on lihtsalt nii põletikus,et see on umbes sama mis väga kõvas põletikus haava torkida,või natuke hullem... Igastahes olid häälepaelad valla ja pisarakanalites ujutas samuti üle. Läksin päris shokki seal...pärast tulin välja ja mõistus ei töödand enam normaalselt...see kõlab päris ajuvabalt ,aga nii oli. Ma lihtsalt ei suutnud millelegi keskenduda,ainult värisesin ja nutsin shokist...ebareaalne. Lisaks sellele,pidin pärast selle süsti rohu apteegist ostma ja siis tagasi viima...aga seda rohtu oli AINULT ehitajate tee mingis apteegis,seega ma sõitsin sinna ja siis tagasi...Ise jätkuvalt oma shokist nuuksudes ja värisedes....ja lõppkokkuvõttes,ei teagi kas arstid selle käte said sest see sekretär seal ei saanud üldse aru miks ma selle rohu tõin ja mis ta sellega tegema peab... loodame siis parimat. Nüüd hakkab enesetunne normaliseeruma jälle,niietlootust on. Pikk tee on igaljuhul minna.

aiblää

1. mul on viimasel ajal unehäired ... ükskõik mida ma päeva jooksul ka ei tee ja kui ära ma end ei väsita,ma lihtsalt ei jää enne 2e-3e magama...ma arvan et ma pean inglismaale kolima,sest seal on 2 tundi ajavahe ja kell 12 oleks ju täitsa normaalne magama jääda.

2. Mul käis täna öösel põlves raks. Mitte selline tavaline ülevenitusest tingitud raks,mis on geneetiline ja mitte ni kahjustav,vaid täiesti selles vales suunas. Alguses kodus nagu polnud midagi hullu,aga kui ma hiljem linna läksin et Eliniga kokku saada,siis hakkas päris valutama. Tulin koju ja panin külma kõvasti...Ja siis sain Liisiga kokku ja läksin jalutama ja suht alguses trepist alla minnes käis jälle raks...see vale raks...see vana raks.... Mul hakkas hirm... Reede on füsio...eks siis saan vastu päid ja jalgu ilmselt...

kuld

Juss pritsib ikka ainult kulda.... niikaua kui teda tean (nii palju KUI ma teda tean)

väljavõte ta blogist,ei saa tsiteerimata jätta...oleks patt:

"Aga no misasja, kodust kesklinna on allamäge ja siin on nii hea teekate, et ratas veereb vapsee hooga. Ja no autojuhid. Maserati ja Bentu kutid annavad ilusti teed, viskavad kulpi ja asja. Täisluksus. Eestis on küll vastupidi, et mingi AMG küpsisega vend uhab sinust üle ja kui veel ellu jääd, siis tagurdab tagasi ja käseb oma orjal sind viiesajaste pakiga surnuks visata."

Täielik jee

Pidin täna Laura juurde minema,pärast seda kui Jaanusega pool 4 kokku saan...Jaanus tuli kell 6.15... me vist elame väikses ajavahes Jaanusega...tal on mingi oma ajaarvamine. Õnneks või kahjuks ütles Laura et tal on toidupohmell ja lükkasime külastuse edasi.. Natuke sain targemaks ka Jaanusega rääkides,aga mingitest kindlatest asjadest veel ei hakka siin rääkima...sõnun ära kindlasti. Nüüd olen nolifer...YESITDOES


Täielik jee on aga sellepärast et ma sain Jussi blogi teada..votttt
Muidu on suht mõtetu.

SITT PÄEV ja lihtsalt nii ongi

Täiega lasti üle...

Hommikul helistas onu ,et ta ei saa sõitma minna,sest tal on kell 12 vaja hoopis tööl olla. Siis lasi sõbranna üle,kes pidi muga kokku saama,siis käisin Karoliniga sushit söömas ja siis sain teada,et Madli jäi oma bussist maha ja me ei lähegi täna korvpalli vaatama.... nii kahju oli....ja mitte keegi teine ka ei tulnd..või ei vastanud.... masendav... Igastahes tartu võitis,onlainist jälgisin skoori vähemalt....
Järgmine tartu mäng tallinnas on 18. november ttü-s ... ja siis 3 dets. raplas.
Raplast rääkides,eile istusin rongi ja sõitsin raplasse Kristile külla. Sain isegi ta autoga sõita. tore oli,käisime pildistamas ja värki...team captains meeting oli kaa...teemaks olid ühe suusahüppaja koolipsüholoog,põhjakad ja MK korraldusõiguse kaotamine,koos väidetava suusaliidu juhtkonna vahetuse teemaga... oli tore :)
Homme on teine katse onuga sõitma minna ja siis õhtul tööle lootuses et ma valu kätte ei sure. Reedene plaan näeb ette kohtumist Jaanusega MINGI kell ja onutütre juurde minekut.
Ahhaa,eelmine nädal kohtusin kaks korda Markusega....keda ma polnud niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua näinud ja kes oli Tallinnas....temaga tutvumine on üks randomimaid tutvumisi üldse ... Vanad head ajad :) vist üks kõige ilusamaid mehi ka keda tunnen ...ohjaa

Jussapivala follow'b mind twitteris....that's all!!!! biiiiigsmailifeisss...

Keegi võiks mu eest talt ta blogi aadressi küsida,oleks häästi hääpi ja veel suurem smailifeissss :)

Sushoolik

Läksin täna Eliniga lõunale... ja nagu traditsiooniks on saanud seadsime sammud taaskord Solarise Sushihouse'i poole. Minust on saanud täielik sushi sõltlane.... Kui ma algselt ei mõistnud üldse,kuidas keegi suudab seda asja suhu panna,siis nüüd ei suuda üldse selleta olla...sõime ükskõikkuipalju taldrikuid sushi rongilt ja rääkisime niisama elust olust.
Peale sushirongi läksin bussiga ülemistele,kus ma pidin kokku saama Roometiga ,kellele ma nv võistluse plaadi andsin...eelmise plaadiga läks mul nii kaua aega ja mul on siiani tiba häbi ja siis tahtsin selle plaadi hullult ruttu ära anda. Kuna ta aga pidi ka ise linna minema,siis ta viskas mu füsiosse ära...SUPER mees :D Rääkisime igast elust-olust ...nädalavahetuse võistlustest võrus ja otepääl ja põhjakatest veebruaris... lootust on,aga midagi kindlat mitte...tavaline Roometi puhul :D... Olin juba autost maha läind,viimased sõnad lausund ja istusin füsio ukse taga,kui roomet helistas,et unustas red bulli anda.... siuke mees...keeras auto ringi ja tõi mulle kohe neli tükki,oleks rohkem andnud,aga niigi mul olid juba taskud ja kott täis... Kiidusõnad.
Füsios läks suht kiirelt ...sain hunniku uusi harjutusi,niidi otsad mis häirima hakkasid lõigati ka ära... jubedalt sikutas ja hästi vasti oli,aga nüüd vhemalt ei häiri enam ...vist. Järgmine kord on 28 oktoober...peale seda võin just juba päris jõu harjutusi ka tegema hakata..praegu on oma tõsted,ratas ja kõndimine.

Edasi läksin korra linna ja siis juba sõidutundi. Sõiduõpetajaks oli selline vanem valgepäine naisterahvas,kes viis mu kohtadesse,kus kõik eksaminaatorid mind läbi kukutaks ,sest ma pole seal oma tavalise sõiduõpetajaga kordagi käind. Tänks... igastahes ilmselt vähemalt ühel korral veel tema juurde ja siiiis vist veel Villi juurde (auto pärast) ja nohh..siis pöidlad pihku,et ma ARK-i ka läbi saaks (mis meenutas mulle,et ma mitte ei peaks siin istuma ja blogi kirjutama vaid teste lahendama,sest mul polnd meeleski enam et mul oleks vaja teste ka veits enne reedest teooria eksamit lahendada :D)

Perearst ütles täna,et tema ei pea mulle saatekirja andma,ega ta mingi sekretär pole.....
No kurja....arst on ta veel vähem!!! Mõtetu tädi!!!

Hommikused mõtted

Arvan teadvat põhjust ,miks ma Jaanuse peale nii pahane olen.... või miks see kõik nii kaugele on läind,et ma pidevalt ta peale vihastan. Asi on põhimõtteliselt selles,et nagu ma talle ka ütlesin,ma ei tee seda rullituuri värki raha pärast. Ma tahan aidata,sest Jaanus on mu sõber ja et kogemusi saada ürituste korraldamisel. Ma ütlesin,et mulle piisab ka lihtsalt tänust...selleks et ma näeks,et sellest on kasu. Millegi pärast ei ole ma Jaanusega olles kunagi väga muretsenud,et ma ei või asju lihtsalt nii välja öelda... Tundus,et kõik on hästi. Asi algaski Pärnus,ehk rullituuri kolmandal,minu jaoks teisel etapil. Peale võistlusi,kui me kõik olime täiesti läbi omadega,sest ka eelmine päev venis oioiii kui pikaks, läks asi päris teravaks. Küsisin Jaanuselt,et mida alustuseks teha,mille peale ta ütles,et ma võtaks poodiumi taustalt bännerid maha...ja meil oli väike infosulg,või siis ...ta ütles,et ma jätaks ainult suure valge peale,aga taga oli veel suur mingi järvejooksude bänner,mille ma siis maha tõmbasin ja mille pärast sõimata sain....kuna ka enne ma olin veel Kleepeka peale vihastand,siis mul snäppis nii ära,et mul olid reaalselt vihast pisarad silmas....me küll lõpuks ikka suhtlesime normaalselt,aga kuna ma olin jätkuvalt väsinud ja vihane,siis tahtsin lihtsalt koju saada....lõppkokkuvõttes,tänude arv 0.. (peale raplat tänas ,seega sellest on saldo 1) Peale seda läksime me Kundasse...seal vist midagi väga teravat polnudki,ei mäleta enam nii täpselt.. Aga peale seda....samuti tänu ei tulnud ,tõi koju ja oligi kõik. Okei. Pärast seda oli mul väike paus,kuna ma ei läinud Mustveesse,sest ma läksin matsallu tmo sünnipäevale,Mustvees oli tal õnneks kohalikke abilisi piisavalt palju. Ja siis oli see Jüri Ratas ja Jüri rullituur. Peale esimest päeva ta tänas kui mu koju tõi... seega saldo on 2! Ja siis oli Jüri teine päev ja lõpp ja tõi koju ja ei midagi...olgu... ei teind sellest väga välja,sest eeldasin,et küll ta siis hooaja lõpetamisel tänab..... Ja seal,nagu juba öeldud,ei tulnudki ühtegi sõna mulle...ei peale ultrarulli,ega peale pidulikku lõpetamist...Isegi kui ma ütlesin ja vihjasin ja mida kõike veel,et ma leian et ma olen ka tänu väärt....ei midagi. Eile siis,nagu öeldud,sain oma aitähhi kätte ja ma võiks ju nüüd rahul olla....aga ma pole... ma ei tea,kas see oli liiga hilja või oli asi selles et ma ütlesin talle nii mitu korda,et ma tahaks et ta mind ka tänaks,aga ma ei ole rahul sellega. Kui ma talle tookord pärnus ütlesin,et minu ainus asi mida ma vastu tahan oma tema tänu,siis eeldasin et ta sai sellest aru. Ma ei tahtnud raha,ega midagi muud,tahtsin et minu tegusid väärtustataks ja see on üks peamistest põhjustest,miks ma need korrad,halvas tujus olin või vingusin. Üks osa minust tahtis sel hetkel et ta ütleks,et mine koju...ma tahtsin mingit emotsiooni kätte saada...aga ei midagi. Tuim tükk.. Kõige rohkem tegi haiget selle asja juures see,et kui me olime seal platsil ja panime asju kokku....siis ta andis teistele nende lubatud tasu ja tänas päeva eest....ja mina olin see,kes ei saand midagi...ma ütlesin ära rahast ja jäin ilma tänust.... Ja see tegi mu olemise niiiii madalaks. Tänu sellele käis mul peale võistlusi alati peas mõte,et ma ei teinud piisavalt ,et tänu välja teenida,aga enda arust pingutasin väga... Lõppkokkuvõttes,ega ma ei teagi täpselt,kas ma ainult kujutan endale ette,et ma tegin palju...või on see ka päriselt nii....aga kogu see asi tegi niivõrd palju haiget. IGA KORD. Ja ma veensingi end,et juu ma siis ei ole seda väärt ja pingutasin veel rohkem ja võtsin veel rohkem asju enda peale,et teda ja ennast veenda,et ma teen piisavalt et tänu ära teenida.... Ja olin lõpuks nii kurnatud,et pähe tulid mõtted,et miks ma seda teen. Ning iga kord kui ta midagi halvasti ütles,piitsutasin end,et polegi midagi väärt. Samas hoolisin sõbrast nii palju,et panin endale jälle rõõmsa näo ette ja läksin järgmisele etapile.....veenmaks teda ja ennast,et ma olen midagi väärt...lõpetades ikka vihase ja kurvana.... Ma ei kahetse,et ma sinna läksin,ma sain kogemuse võrra rikkamaks ja ma ei ütle ka et ma sinna järgmine aasta ei lähe,sest seltskond iseenesest on tore ....Ma lihtsalt pean kas asja selgeks tegema või teadlikult asja järgmine aasta teisiti suhtuma.....aga ma arvan et see jääbki kokkuvõttes vaid siia blogisse..... ma arvan et kui mul just ei tule perfektset teema algatust tema poolt või perfektset hetke,siis ma ei ütle talle seda... vhemalt mitte täies mahus... Sest tegelt on Jaanus väga väga hea mees ja mu väga hea sõber ja kokkuvõttes ei muudaks ma teadlikult meie sõprust,ega lõpetaks ega üritaks mingilgi määral kahjustada... Ja lõppkokkvõttes ma ei näe teda ilmselt niiehknaa nüüd väga pikalt,niiet ma olen jälle järgmiseks korraks jõudnud maha rahuneda.. :)

Väriseb

Reede tulid Siiri vanemad inglismaalt,et siis täna kõik koos austraaliasse sõita..kade? näkäää... Läksin siis ka ja näitasin oma põlve ja nautisin veini ja grilli (mis teoreetiliselt jäi viimaseks see aasta,sest eile tuli juba peaaegu lumi maha) ja seltskonda.
Laupäeva hommikul helistas Kristi,kes sai mu eelmine ööse saadetud sõnumi lõpuks kätte ja ütles,et võivad mu küll raudalust peale korjata ,et koos nõmmele võistlustele sõita.... 5 minutit pärast seda,kui buss raudalust oli lahkunud saatis Kristi sõnumi,et nad sõidavad kuskilt "otse" ja et ma ei saa nendega....mõnus....järgmise bussini on tund... Lõpuks jõudsin mäele...Vahurit polnd,Jaanust polnd...aga Roomet oli...ja Heiko(d) oli(d) ka! Niiet tegelikult oli ju tore...esimene võistlus algas kell 12 ja lõpetasime kuskil 8 paiku õhtul....niiet piiiiisavalt pikk päev. Lisaks selle et ta nii pikk oli,ta ka venis suht,vahepeal....ja lisaks sellele oli eile vist kõige külmem päev pärast lume sulamist (mitte et ma teaks,sest ma ju tulin alles juunis Eestisse,aaaga :D )...igastahes ma külmetasin päris rämedalt seal...pärast olid ikka väga korralikud külmavärinad,ka hiljem autos istudes. Lõpetades igaljuhul oli juba pime. Peale seda käisime Kebab House's ja lootsime ÕIGET kebabi saada (Kleepekas rääkis meile,et seal pidi peaaegu õige olema!) ...ja oli..peaaegu siis vhemalt..... võtsin esimese ampsu ja mind valdas kergendus ja siiras rõõmutunne. Seejärel sõidutasid Urve ja ta mees mind ja kristit minu poole,sest kristi palus öömaja kuna ta ei tahtnud oma ema ja tolle uue mehega suusaklubi põrandat jagada... Vaatasime veel veits arvutist seriaali ja mina kolisin magama ära...liiga suur väsimus oli peal.
Hommikul oli äratus ja hommikusöök ja siis tuldi juba järgi. Mäele,numbrid ,pildid ja muud jutud.. Lolli peaga lubasin eile Roometile,et lähen täna kõige väiksemale mäele ka pilti tegema... VÄÄÄGA PIKK TREPP ALLLLLAAAAAA .... aga pisikesed olid toredad...kõige nooremad olid mingi 4-5 aastased...Kui kunagi lapse peaksin saama,siis panen ta ka selle ala peale...raudpolt...ja issi peab leppima! Siis oli üks keskmise pikkusega trepp järgmisele mäele,kus sain ka starteri ülesanded...õppisin lõpuks ka uute väikeste poiste nimed ära...ja viipekeele ka... Pisikeste lätlastega muud moodi ei saa. Vahepeal nägin Jaanust ka...tuli ja kallistas ja oli tore,sest ma eile pärast ärevaid lauseid roometi ja jussi poolt,et jaanus ei võta telefoni vastu (mida juhtub ainult 1 kord 1000000'st)mõtlesin ikka,et kindluse mõttes helistan talle. Õnneks oli kõik pmts hästi...äratasin ta just...ja ta vist oli miskil sünnipäeval või muidu peol...ja rääkisime niisama ja uuendasin ta infot,et võistlus pole mitte kell 2 vaid kell 12.Aga igastahes....pärast läksin suurele mäele,rääkisin heikoga ,keda ma pole sada aastat näinud,aga kes ikka veel on väga väga tore (ja kena) ja tegin pilte ja siiiis peale esimest vooru,pidin uuesti torni ronima,starterina.... JA OI SEE OLI PIIN....samas ei saand väikestele kuttidele alla jääda (kuigi neil polnd 4 nädala eest põlveoppi,aga ikkagi) ja pingutasin ühe hooga need umbes miljon astet ära.... kui üles jõudsin oli pilt juba kergelt hallika võitu ja jalad ei kandnud...seda sõna otseses mõttes...Esimest korda elus,mu jalg päriselt ka ei kandnud...värises ainult all....uskumatu. Üleval oli muidu täitsa tore...õppisin veel nimesid ja nägusid (kes mulle siiski kõik meelde ei jäänd,sest üheks päevaks oli neid liiiiga palju) ja siis veel tsillisin võistluse lõpuni,tegin pilte ja olin niisama kasulik. Pärast tõi Jaanus mustakale....rääkisime veel veits igast asjadest ja tema mingitest asjadest ja siiiiiiiiiiiiiiiiiiiis ....ta TÄNAS...okei,tglt oli nii,et ta ütles,et ikka paneb mulle mingi asja kokku,nagu tänutäheks ja siis ta tänasss...seega ma ikka võin talle järgmine aasta ka teoreetiliselt appi minna nüüd. Pärast sain veel Ailiga korra kokku ja siis juba koju ja piltidega tegelema... roometile pean kohe homme või ülehomme helistama ja talle selle plaadi viima,eelmisega läks LIIIGA PALJU AEGA!!!
Tegelt oli tore nv. Kahjuks vist nüüd jupp aega ei näe kedagi,aga aeg ju möödub suht kiirelt tegelt! :)

korvpall

Aga ma lähen Madliga kossu vaatama 19ndal....heeeellllyeeeeeah... :D (kui keegi mulle mingit jama ei korralda....ja näiteks mulle tööpäeva ei pane selleks päevaks) .... Ja see ei ole seotud sellega ,et ma ühe kossutreeneriga bussi tagapinki jagasin..... Okei,kui siis võibolla väga natukene :D ....minimaalselt :D ....

Ma saan olla see imelik sõbranna kes läheb kossu vaatama ja ei tea midagi sellest...okei...ma midagi kahjuks tean,niiet päris blondi ei saa panna :D

Tartu

Kuna ma lubasin Kädile,et tulen tartust läbi umbes kõik need korrad mis ma nüüd otepääl olen käinud ja ei jõudnud sinna kunagi kauemaks kui 20 minutit,kui sedagi,siis otsustasin et on aeg oma lubadused teoks teha ja võtsin noorte ekspressi tartusse. Lihtsalt nii.. Kell 7 olin bussijaamas ja 7.30 läks buss.... Bussis jagasin pinki ühe väga hea korvpallimeeskonna peatreeneriga,kes on muideks ülikompu ...kuid enamus ajast läks magades....arvestades eriliselt fakti,et ma jäin eelmine õhtu kella 2 paiku magama ja äratus oli 5.30. Tartus sõime,käisime kinos ja sõimejõime veel ja rääkisime NIIII palju juttu ja siis tulingi juba tallinnasse tagasi....tagasiteel kahjuks ühtegi komput mu pingil polnd,ja õhtupimeduses jõudsingi edukalt koju tagasi .

the end

Ultrarull

Neljapäev helistasin Jaanusele,enne Madise sünnipäevale minekut ja rääkisime pikalt laupäevastest plaanidest. Tore oli. Reedeks kästi jälle Jaanuse/Rullituuri äratus üles otsida ja kõik abivahendid lubati ukse tagant peale korjata. Laupäev oli oIIkUIrASKE oli ärgata. Buss oli uksetaga ja sõit Piritale algas. Märkasin kohe,et Jaanus kehvas tujus,seega hoidsin eemale. Panin bännusid ja aitasin veel veidi niipalju kui oskasin ja sain. Lauriga ja Jaanusega üritasime igasusguste nippidega helipulti tööle saada aga edutult..midagi katastroofilist polnud. Ülejäänud 5 ja pool tundi olin Mariga registratuuris ja mujal. Oli tore. Peale võistluseid panin oma bännusid kokku jälle ja aitasin veel veidi. Siis istusime bussi ja sõitsime Tabasallu kus me olime umbes 15 minutit ja siis Jaanuse isa viis meid Piritale... autos jõime Jaanuse ja Dianaga siidrit ja rääkisime Marcost ja muust. Topis sain aru,et seal ABEC'u klubis on ikka JUBE PALJU LIIKMEID...ja nad olid kõik parajalt joogised ja lärmakad ja mul oli päris hirmus. Ausalt ! :D Käisin siis pesemas,ise hirmus,et mingid võõrad onud dušširuumi sisse astuvad (ei astunud) ja vahetasin riided. Kui minema hakkasin tuli mu juurde ABEC'u klubi liige Marek Lemsalu kes väga siiralt mures küsis,et miks mul kargud on...seletasin talle natuke tagamaid ja ta oli nii tore ja sõbralik ja toetav ja kõik muud head sõnad....kaastundlik pmts. ja ta oli üli vaimustunud et ma jalkat mängisin jne .... ühesõnaga mu tuju läks umbes 20 korda paremaks. Jõudsime siis alla ja kellegil neist tuli GENIAALNE idee üks tekiila võtta.. (tekiila on viimasel ajal teemas koguaeg...ultrarullil oli ka,aga teistmoodi :D )Lähme siis bussi jaaaaa no selline buss...Hansabuss business...koos laudade,maailma mugavate istmete ja raamaturiiuliga. Ja sõidame....tamtamtararaaa Peetri Pizzasse...väga naljakas...pärast tuli Marek veel minu vasta istuma ja siis me rääkisime veel jalgpallist ja vigastustest ja paranemisest . Viskasin emale asjad ja läksime peole. Pool aega istusin üksi pidevalt lahkumismõtteid peas ringi lastes aga siis lõpuks läks Dianal ja Jaanusel vähe rahulikumaks ja nad kutsusid mu enda sekka... Sai mitu rummikoksi ja natuke nalja ja siis läksime sööma ja taksoga koju (nad viisid minu ka ära....HEAD INIMESED)

AGA!!!!!

Ma olen 4ndast septembrist saadik oodanud,et Jaanus mind selle hooaja eest tänaks...ja võite kolm korda arvata kas ta tegi seda....kui te pakkusite (keegi isegi ei loe seda blogi vist kahjuks või õnneks :D ) et jah,siis eksite... Niiet ma olen päris kuri ja päris pettunud ja ma ütlesin talle puust ja punaselt ,mida ma ootan ja ta ei teinud sellest välja ....niiet nüüd ma vaatan kas nv-l on midagi muutunud ja kui ei,siis ma ei puuduta seda teemat enam,aga ei unusta ka!!!


RULLUISUHOOAEG ON LÄBI!!!

Otepää väga lühidalt!!!

Jõudsime Kristiga Viljandisse,helistas Roomet (MULLE!!!) küsis et kas tulen ikka ja rääkis niisama veel veits,et peavad järgmine päev ülivara tõusma,aga et nad jäävad Vahuriga Otepääle. Kristi oli ülisolvund,et Roomet talle ei helistand... Ja sellepärast rääkis ta et on jube väsind ja ei tea kas viitsib kuskile minna...wadewa. Mingi hetk sõime pastat Kristi juures ja hakkasime Otepääle sõitma... Margusesse ja saime teada et meil eraldi tuba,eraldi Kristi emast. Normal. Mingi hetk sadas Urve meile tuppa ja ütles,et Roomet kutsus Jaani juurde soolaleivale...mina olin väga kiirelt käsi ja ega Kristigi ei saand halvem olla..seega riietevahetus (mina ütlesin kohe,et klubbi ma ei lähe) ja Jaani juurde... Jaani juures sai jube palju head ja perverset nalja..Kotid ja mõõtmised olid väga teemas ja mingi hetk Margusesse magama ära. Laupäev tegin tööd ja olin niisama lahe. Peale igavest päeva hüppemäel ja staadionil ja TCM-il saime lõpuks Margusesse miski 7 paiku vist. Enne aga helistas Roomet Urvele ja ütles,et Ago ja Habe kutsuvad meid sauna...lebotasime ja pirtsutasime ja lõpuks otsustasime vaatama minna,et mis värk selle saunaga on. Kui Kristi küsima läks siis öeldi,et nad just 3 minutit tagasi läksid taksoga ära. Selge,kõne Agole...kurja..numbrit pole. Okei,uus plaan,kõne Vahurile ja siis kõne Agole...great success... mingi 10 minutit istusin telefon käes ja ei julgend helistada. Lõpuks võtsin end kokku ja helistasin...Ta on niiiii tore ja sõbralik. Plaan Hermanisse ja siis vaatame edasi. Hermanis oli tuletõrje alarm ja palju jooki. Sealt edasi Meranosse kus oli veel natuke jooki ja Tamps ning ta naine..toredad... sealt edasi Come Backi kus oli veel rohkem jooki.. k.a. väike tequila... Lõppes nii,et Ago üritas koju põgeneda,meie tahtsime ka koju põgeneda ja Habe tuli ka siis kaasa... istusime taksos kus tagapingil oli päris kitsas ... Margusesse jõudes jätsime mehed hetkeks üksi,et riided vahetada ja alla minna arvutitega...ja selle aja peale nad olid takso võtnud ja linna tagasi sõitnud. Pühapäev magas Habe nii õilist und,et sain tema töö-starter endale... Mingi hetk sai veidi nuppu vajutatud raja ääres ja siis Agoga tartusse mäkki ja sealt edasi tallinnasse.. Laulupealinn oli teemas :)