Arvan teadvat põhjust ,miks ma Jaanuse peale nii pahane olen.... või miks see kõik nii kaugele on läind,et ma pidevalt ta peale vihastan. Asi on põhimõtteliselt selles,et nagu ma talle ka ütlesin,ma ei tee seda rullituuri värki raha pärast. Ma tahan aidata,sest Jaanus on mu sõber ja et kogemusi saada ürituste korraldamisel. Ma ütlesin,et mulle piisab ka lihtsalt tänust...selleks et ma näeks,et sellest on kasu. Millegi pärast ei ole ma Jaanusega olles kunagi väga muretsenud,et ma ei või asju lihtsalt nii välja öelda... Tundus,et kõik on hästi. Asi algaski Pärnus,ehk rullituuri kolmandal,minu jaoks teisel etapil. Peale võistlusi,kui me kõik olime täiesti läbi omadega,sest ka eelmine päev venis oioiii kui pikaks, läks asi päris teravaks. Küsisin Jaanuselt,et mida alustuseks teha,mille peale ta ütles,et ma võtaks poodiumi taustalt bännerid maha...ja meil oli väike infosulg,või siis ...ta ütles,et ma jätaks ainult suure valge peale,aga taga oli veel suur mingi järvejooksude bänner,mille ma siis maha tõmbasin ja mille pärast sõimata sain....kuna ka enne ma olin veel Kleepeka peale vihastand,siis mul snäppis nii ära,et mul olid reaalselt vihast pisarad silmas....me küll lõpuks ikka suhtlesime normaalselt,aga kuna ma olin jätkuvalt väsinud ja vihane,siis tahtsin lihtsalt koju saada....lõppkokkuvõttes,tänude arv 0.. (peale raplat tänas ,seega sellest on saldo 1) Peale seda läksime me Kundasse...seal vist midagi väga teravat polnudki,ei mäleta enam nii täpselt.. Aga peale seda....samuti tänu ei tulnud ,tõi koju ja oligi kõik. Okei. Pärast seda oli mul väike paus,kuna ma ei läinud Mustveesse,sest ma läksin matsallu tmo sünnipäevale,Mustvees oli tal õnneks kohalikke abilisi piisavalt palju. Ja siis oli see Jüri Ratas ja Jüri rullituur. Peale esimest päeva ta tänas kui mu koju tõi... seega saldo on 2! Ja siis oli Jüri teine päev ja lõpp ja tõi koju ja ei midagi...olgu... ei teind sellest väga välja,sest eeldasin,et küll ta siis hooaja lõpetamisel tänab..... Ja seal,nagu juba öeldud,ei tulnudki ühtegi sõna mulle...ei peale ultrarulli,ega peale pidulikku lõpetamist...Isegi kui ma ütlesin ja vihjasin ja mida kõike veel,et ma leian et ma olen ka tänu väärt....ei midagi. Eile siis,nagu öeldud,sain oma aitähhi kätte ja ma võiks ju nüüd rahul olla....aga ma pole... ma ei tea,kas see oli liiga hilja või oli asi selles et ma ütlesin talle nii mitu korda,et ma tahaks et ta mind ka tänaks,aga ma ei ole rahul sellega. Kui ma talle tookord pärnus ütlesin,et minu ainus asi mida ma vastu tahan oma tema tänu,siis eeldasin et ta sai sellest aru. Ma ei tahtnud raha,ega midagi muud,tahtsin et minu tegusid väärtustataks ja see on üks peamistest põhjustest,miks ma need korrad,halvas tujus olin või vingusin. Üks osa minust tahtis sel hetkel et ta ütleks,et mine koju...ma tahtsin mingit emotsiooni kätte saada...aga ei midagi. Tuim tükk.. Kõige rohkem tegi haiget selle asja juures see,et kui me olime seal platsil ja panime asju kokku....siis ta andis teistele nende lubatud tasu ja tänas päeva eest....ja mina olin see,kes ei saand midagi...ma ütlesin ära rahast ja jäin ilma tänust.... Ja see tegi mu olemise niiiii madalaks. Tänu sellele käis mul peale võistlusi alati peas mõte,et ma ei teinud piisavalt ,et tänu välja teenida,aga enda arust pingutasin väga... Lõppkokkuvõttes,ega ma ei teagi täpselt,kas ma ainult kujutan endale ette,et ma tegin palju...või on see ka päriselt nii....aga kogu see asi tegi niivõrd palju haiget. IGA KORD. Ja ma veensingi end,et juu ma siis ei ole seda väärt ja pingutasin veel rohkem ja võtsin veel rohkem asju enda peale,et teda ja ennast veenda,et ma teen piisavalt et tänu ära teenida.... Ja olin lõpuks nii kurnatud,et pähe tulid mõtted,et miks ma seda teen. Ning iga kord kui ta midagi halvasti ütles,piitsutasin end,et polegi midagi väärt. Samas hoolisin sõbrast nii palju,et panin endale jälle rõõmsa näo ette ja läksin järgmisele etapile.....veenmaks teda ja ennast,et ma olen midagi väärt...lõpetades ikka vihase ja kurvana.... Ma ei kahetse,et ma sinna läksin,ma sain kogemuse võrra rikkamaks ja ma ei ütle ka et ma sinna järgmine aasta ei lähe,sest seltskond iseenesest on tore ....Ma lihtsalt pean kas asja selgeks tegema või teadlikult asja järgmine aasta teisiti suhtuma.....aga ma arvan et see jääbki kokkuvõttes vaid siia blogisse..... ma arvan et kui mul just ei tule perfektset teema algatust tema poolt või perfektset hetke,siis ma ei ütle talle seda... vhemalt mitte täies mahus... Sest tegelt on Jaanus väga väga hea mees ja mu väga hea sõber ja kokkuvõttes ei muudaks ma teadlikult meie sõprust,ega lõpetaks ega üritaks mingilgi määral kahjustada... Ja lõppkokkvõttes ma ei näe teda ilmselt niiehknaa nüüd väga pikalt,niiet ma olen jälle järgmiseks korraks jõudnud maha rahuneda.. :)
No comments:
Post a Comment