Küsimus siis selles: Reedel leppisime kokku, et esmaspäev peaks kontoris kohtuma.. Helistasin J.le hommikul vara, sest ta meilitas kõvasti. Pidi mulle tagasi helistama, kellaaeg oli tüüpiline "Helistan sulle peale lõunat!" ...okei. Mõned küsisid, mida esmaspäev teen ja pakkusid variante. Ütlesin neile ära, sest pidin olema kontoris ja siis mammograafis tööl. Kella 11 paiku saatsin Vahurile sõnumi küsimusega kas mu ratas on valmis. Oli. Läksin siis kohe AT-sse ratta järgi ja sõitsin koju ning jäin kõnet ootama. Helistaski siis kell 1 ja ütles, et tal pole aega täna kontorisse minna, sest (jällegi tüüpiliselt) tal on nii palju muid asju mida teha. No fakjee. Järjekordne päev, kus ma oleks võind oma ajaga midagi kasulikku peale hakata, aga ei, istu kodus ja oota kõnet. Okei, teisipäevaks sai kokku lepitud jällegi tüüpiline "Helistan sulle peale lõunat" kellaaeg. Sobib, sest pidin nagunii perearsti juurde saatekirja järgi minema. Hommikul, just enne kui hakkasin uksest välja minema, helistab J. ja tahab, et ma talle projekteerija kontaktid saadaksin... Okei..käisin arsti juures ära ja helistasin Lemminkäinenisse ja saatsin talle kontaktid. Tuli välja, et tüüp oli talle juba helistand...selge,tühi töö. Hakkasin siis kontorisse minema,nii nagu kokku leppisime,et ta võtab siis mu veidi hiljem sealt peale. Tuli välja,et tal läheb veel 1,5-2 tundi kella poole 2e - 2ni. Okei, kiire kõne Katile ,surfhouse,troll ja Roccasse. Istun siis kontoris kuniks suutsin Dianale mini südamerabanduse tekitada ja J. oodata.. kohal olin veidi enne poolt2e. ootasin,ootasin,ootasin kuniks kell sai 15.30 kui härra lõpuks saabus. Okei,vahet pole. Rääkisime veel veidi Dianaga ja läksin siis välja. Võttis mu peale,Marco oli ka. Üldiselt rääkis vähe ja kui rääkis siis olid need ka 1-2 sõna... ei torkind ka rohkem. Andis meile ülesanded kätte ja läks sõnagi lausumata minema.... Aaa...ei no päris viisakas. Oleks siis öelnud, et käin korra ära vms...ilmselt olen nii madal tase,et pole vaja mulle aru anda,okei. Mõõtsin,kirjutasin,rullisin ja nii 100 bännerit umbes.... oojeee. Värvisin oma jope ka markeriga punaseks...olin vihane...korralikult. Siis tuli meelde,et peaks üles ka kirjutama,kui palju midagi on... J. oli umbes sellise olekuga,et kamoon kuidas sa nagu kohe selle peale ei tulnd? .... aga hoidis end hiljem veidi tagasi. Lõpuks leidsin suht inimliku lahenduse, aga tuju oli ikka veits rikutud ,lisaks kogu see jope asi ja noo tagatipuks oli kell ka pool 8 kui lõpetasime. Ma pigem alustaks varem ja teeks rahulikult ja läbimõeldult kui tormaksin õhtuhämaruses,aga that's not an option in J(ay). World. Okei, lõpuks olin jällle see tore, kes ütles, et vahet pole, sa ei pea mind koju viima, lähen Kalevi juurest trammiga...läksin. Lõpp oli traditsiooniline:"Helistan sulle homme peale lõunat!" Siis lõpuks ütlesin, et päris haige kui ma ei saa midagi planeerida, sest ma ootan mingit peale lõunat kõnet mis võib aga võib ka mitte tulla... Nii me lahku läksime. Täna helistas siis enne 2 veidi, et on pool 3 kontoris. Okei,olin nagunii plaanind rattaga minna seega oli ajastus okei. Istusin rattale 10 peale kahte ja olin roccas 3 minutit peale poolt 3e. J. veel polnud, aga nägin Diana autot parklas. Läksin siis kontorisse. J. tuli ka 20 minutit hiljem. Joonistasin seal bännerite jaoks plaane ja värki. Istus seal natuke,rääkisime mingeid asju ja siis tuli pomm. Küsis, et miks ma sportinfosse täna uudist ei kirjutand, et täna on eelregistreerimise 1 vooru lõpp. 1. Kui me timeline arutasime, siis me rääkisime, et liiga palju pole mõtet uudiseid üles panna ehk. Et paneme siis kui on kogu eelregistreerimise viimane päev. Selge. Tegingi timeline graafiku seda arvesse võttes. 2. Ta ütleb koguaeg mingeid ideid ja mõtteid ja ideaalis ideid, mida võiks teha. Aga seal pole kunagi midagi konkreetset. Ja siis ma pean sealt välja noppima need asjad mida teha ja siis panema sinna veel kuupäevad ja info edastuse kohad ka juurde...nii või? .... Jaaa mu tuju läks jälle....Ja siis ütles,et ta tegi selle siis ise ära. Justkui mulle süütunnet (mida ma endale piisavalt tekitan) peale suruda... Palju õnne! Õnnestus. Ja siis tulid veel küsimused, et mida ma veel mõelnud olen ja mida ma mõelnud olen, et võiks üle võtta.... Ja Diana naeris kõrval, sest noh see küsimus oli suht absurdikas. Ja siis J. oli eriti tõsine ja mina naersin veidi, sest noh, vähemalt Diana sai aru, et ikka veidi absurdne on mult küsida, mida ma olen mõelnud J. tööülesannetest üle võtta. Ja ma ei osanud vastata sellele. Ma tundsin end eriti ebamugavalt, sest mulle jäi mulje nagu ma peaks ennast kaitsma hakkama.... Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ta üldse eeldab, et ma oskan talle öelda, mida ma tahan üle võtta. Ja kõik need uudised...need on nii laialivalguvad...
Ta ei tee mulle olukorda lihtsaks,...mitte vähimalgi määral.Ma ju alles alustan... ja tema ajagraafik jne... mind põhimõtteliselt mitte lihtsalt ei visatud tiiki ja ei vaadatud kas hakkan ujuma...vaid mind visati keset bermuuda kolmanurka kummipaadiga (ja aerudeta) ja öeldi, et vaata ise kuidas tagasi saad.
Täna oli esimest korda reaalselt selline tunne, et võibolla ma ei peaks seda ikkagi tegema. Lähen kooli- õpin ja siis tulen tagasi. Selles pole ju midagi halba. Proovisin aga ebaõnnestusin...
Jõudsin veel ühele järeldusele seda blogi kirjutades. See põhjus miks ma alles mingi hetk plahvatan seisneb selles, et kui mul on probleem, siis ma kas a) kirjutan sellest siia või b) mõtlen selle oma peas mitu ja mitu korda läbi...ja siis jääb mul tunne, nagu ma oleks selle probleemi lahendanud, aga kui järgmine kord see sama probleem tuleb, siis saan ma kaks korda vihasemaks, sest see probleem just sai ju lahendatud ja nüüd jälllle sama jama. Kuigi tegelikult pole probleem lahendust leidnud.
Ühesõnaga olen ma taas olukorras, kus ma peaksin Jaanusega rääkima... samas ma ilmselt kardan seda vastust, et ta ütlebki, et okei...sul on õigus, sa ei ole piisavalt kogenenud, et seda teha ja siis ongi kõik.... Samas praegu on mul veel väike võimalus Arvatoga rääkida... ja kui ei ...eks ma siis otsin edasi.... Ma lihtsalt ei tahaks, et ta tunneks minuga töösuhtes olles nagu ta oleks järjekordses suhtes kus on ainult probleemid.
